Tallinna Ülikooli emeriitprofessor: „ufoloogia“ on pseudoteadus
Toimetaja: Marek-Lars Kruusen
Akadeemilises võtmes põhineb teadus empiirilistel faktidel. Need faktid saadakse vaatluste või eksperimendi käigus. See aga tähendab seda, et teadus aktsepteerib ainult seda, mida on võimalik vahetult kogeda. Teadus ei põhine inimeste isiklikul arvamusel, eelistustel ega spekulatiivsetel väidetel. Seega teadus peab olema objektiivne ja ta kõrvaldab ära kõik subjektiivsuse. Teaduslikud teadmised peavad olema tõestatud. Alles siis on need usaldusväärsed. Selline arusaam teadusest hakkas levima juba 17. sajandil, mida pooldatakse ka isegi tänepäeval. Kuid tänapäeva teadusfilosoofia ei pea sellist vaadet teadusele enam väga õigeks.
Näiteks üheks põhjuseks on see, et induktsiooniprintsiip tugineb vaatlusel. See eeldab väga palju vaatlusi, kuid see ei ole alati vajalik. Näiteks Teise maailmasõja lõpul heideti Hiroshimale aatomipomm. Sellest ühest ainsast vaatlusest sai selgeks see, et kui ohtlikud on aatomipommid inimestele ja keskkonnale. Kuid neid vaatlusi ei tohiks olla väga palju arusaamiseks, et need külvavad ainult õudu ja hävingut. Seda võib kirjeldada induktsiooniprintsiibi tõenäosus. Kuid tõendused põhinevad siiski lõplikel ( mitte lõpututel ) vaatlustel. See aga ei näita seda ühte lõplikku vaatlusotsust. Kuid nüüd arvatakse, et vaatlused sõltuvad teooria olemasolust. Vaatlusotsustused peavad olema vastava teooria keeles. Nende täpsus sõltub just vastava teooria täpsusest.
Tänapäeva teadusliku maailmapildi kõrval eksisteerivad ka veel sellised nähtused, mis jäävad teaduse piiridest väljapoole. Tegemist on inimeste subjektiivsete kogemustega, mis ei ole objektiivselt tuvastatavad. Teadus ei ole võimeline uurima neid nähtusi objektiivselt ja ei oska anda neile ka mingeid ratsionaalseid seletusi. Need nö. paranormaalsed nähtused on maailmas eksisteerinud peaaegu kogu inimajaloo jooksul. Vähemalt nii on seda tundnud inimene ise. Erinevatel aegadel on neile omistatud erinevaid tähendusi ja erinevaid vorme. Isegi tänapäeval, mil teadus on inimühiskonnas vägagi arenenud, on olemas nähtused, mida inimteadus ei oska seletust anda. Neid nähtusi on tegelikult väga palju – palju rohkem kui avalik üldsus arvata oskakski – ja neid on ka eri liike ( vorme ). Näiteks nähakse vaime ja kummitusi – inimesi, kes peaksid olema surnud. Neid ei nähta ainult enam vanades lossides nagu pajatavad sellest filmid või raamatud. Neid nähakse ka täiesti tavalistes inimeste elupaikades – nagu näiteks kortermajades, mis on vägagi moodsad.
Mida rohkem surmapiiril olevatest inimestest elustatakse, seda rohkem tuleb ilmsiks lood inimeste kohtumistest teispoolse eluga. Nähakse varem lahkunud sugulasi ja sõpru ning nähakse valgusolendeid. Maailma meedias on palju kõmu tekitanud erinevad poltergeisti juhtumid. Selles nähakse vaimu, kes valmistab elavatele erinevaid pättusi. Tegemist on siis nö. ulaka vaimuga. Vanadel aegadel tunti neis ära paharette ja kodukäijaid, kel meeldib inimesi kiusata. Tänapäeval on aga levinud eriti just UFO-juhtumid. Inimesed näevad lannumasinaid, mis ei ole inimeste poolt loodud. Enamus juhtudest nähakse just lendavaid taldrikuid. Osa inimesi väidavad ennast isegi maaväliste tsivilisatsioonide käest röövitud olevat. Neid „tõestamata“ jutte on kuulda absoluutselt kogu maailmast – riikidest ja rahvustest sõltumata. Kuid vanadel aegadel nähti tulnukates hoopiski haldjaid või kuradeid, kes ennast vahel inimestele näitamas käivad. Röövitud inimesed ütlevad sageli, et nende peal tehti meditsiinilisi läbivaatusi ja uuringuid. Veidraid olevusi on maapeal nähtud juba aastatuhandeid. Ilmutustes nähakse ülima säraga ja aupaistega valgusolendit, kes teatab inimestele, et tema on Neitsi Maarja. Ta annab korraldusi inimestele luua kirikuid ja usuorganisatsioone. Pühakodade loomine on üks läbivamaid teemasid ilmutuste ajaloos.
Järgnevalt näitame seda, et miks on teaduslik maailmapilt siiski vigane ja seetõttu tuleb arvestada ka paranähtuste valdkonnas tehtud uurimistega. Selleks aga analüüsime järgnevalt teaduse ( antud juhul siiski ühe skeptilise teadlase ) suhtumist paranormaalsetesse nähtustesse, mis on kirja pandud 12. klassi füüsika õpikusse lk. 161 - 163 ( „Füüsika gümnaasiumile III“, Ülo Ugaste, 2000 Avita ):
„Võib arvata, et pseudoteaduste ajendiks on olnud inimeste loomulik uudishimu ning püüe mõista ümbritsevas looduses ( ning ka ühiskonnas ) toimuvat. Peab möönma, et teaduslik maailmapilt on alati piiratud nende teadmistega, mis parasjagu teadusele jõukohased on. Võib tunduda, et teaduse saavutused on fantastilised ning et me teame maailmast juba peaaegu kõike. Tegelikult see aga kahjuks nii ei ole. Teaduse kriteeriumid on väga ranged ning iga uus avastus on suure hulga teadlaste tõsise töö tulemus.“
Nn „pseudoteadused“ uurivad selliseid nähtusi looduses, mida ei saa eksperimentaalselt uurida nii nagu tavateaduses kombeks on. Ja neid nähtusi ei oska teadus ka veel seletada. Need kaks kirjeldatud aspekti teevadki need nähtused paranormaalseteks. Väga hea analoogia võime välja tuua mustkunsti trikkidega. Mustkunstniku sooritatud trikk tundub ainult seepärast maagiline, et vaatleja ei tea selle triki tegelikku toimemehhanismi. See on vaatleja eest ära peidetud. Sellepärast ongi need trikid ka illusionaarsed. Õige nurga alt vaadatuna tunduvad need olevat maagilised ja üleloomulikud. Tegelikult on paranormaalsete nähtustega täpselt samasugused lood. Need nähtused ei ole inimeste väljamõeldised ega mõistusehäirest tingitud. Ei ole need ka üleloomulikud ega maagilised või jumalikud nähtused. Need tunduvad sellepärast nii, et need on praeguse inimteaduse taseme poolest seletamatud. Nende olemust ei osata lihtsalt veel seletada.
Täpselt nii nagu magnetismiga ja elektriga seonduvad nähtused olid mõistmatud näiteks 16. sajandi inimestele. Hans Holzer Ameerika parapsühholoogiainstituudist uuris 1960-ndate alguses kahe aasta jooksul Manhattanil eksisteerivaid juhtumeid, mille korral on inimesed näinud kummitusi. Umbes paarkümmend paranormaalset nähtust uuriti väga hoolikalt ja üldkehtivate teaduslike reeglite alusel. Hans Holzer annab mõista 1965. aastal „Pictorial New York Journalile“ järgmist: „Ma kinnitan teile: hinged on olemas. Need ei ole hallutsinatsioonid ega inimeste – uurijad kaasa arvatud – meelekujutluste sünnitised. Olen kindel, et maa peal elava inimese olemuse põhiosa on hing, mis jääb elama pärast füüsilist surma. Selles maailmas ei ole midagi üleloomulikku – inimese isiksusel on mitmeid dimensioone, mida veel ei tunta. Minu seisukoht on selline, et enamasti põhjustavad kummitusilminguid õnnetult surmasaanute hinged, keda nende negatiivsed tunded ja mälestused seovad kohaga, kus tragöödia aset leidis.“ Kuna paranähtused looduses aset leiavad, siis inimesed on sunnitud neid uurima, sest need on inimestega isiklikult seotud.
„Tunnistades teaduslikku lähenemisviisi, ei saa me väita, et Maa-väliseid tsivilisatsioone pole olemas. Kuid samal ajal puuduvad ka andmed selle kohta, et mingi selline kõrgelt arenenud tsivilisatsioon eksisteerib. Selles küsimuses erineb teaduslik käsitlus kategooriliselt ufoloogiast ( UFO – ingl k Unidentified Flying Object – tundmatu lendav objekt ).“
Kui inimesed on näinud maaväliseid sõidukeid ja isegi tulnukatega kontakti astunud, siis need ongi andmed, mis viitavad sellele, et „mingi selline kõrgelt arenenud tsivilisatsioon eksisteerib“. Kuid tuleb arvestada veel ka seda, et maavälised tsivilisatsioonid ei võta inimestega kontakti avalikult, vaid nii, et kontakt ei jäta endast füüsilisi tõendeid maha. Isegi tavateadus ei välista teiste tsivilisatsioonide olemasolu Universumis, vaid hoopis vastupidi – tulnukate olemasolu tõenäosus Universumis on tegelikult väga suur ja seega tuleb arvestada sellist versiooni, mille tõenäosus on kõige suurem.
„Ufoloogia tegeleb faktide kogumisega tundmatute lendavate objektide kohta, mis iseenesest on tavapärane ja loomulik teadusliku uurimistööga sarnane tegevus. Hulgaliselt on tunnistusi selle kohta, et kodanik N nägi sel või teisel kuupäeval X kohas mingit seletamatut nähtust, mis tema arvates võis olla seotud teatud ebatavalise lendava objektiga jne. Pole põhjust tingimata arvata, et kodanik N eksis või et talle kõik see viirastus. Lihtsalt selline tunnistus ei ole teaduslik fakt. Teadlastel pole sellise faktiga midagi peale hakata, sest see ei sisalda vajalikku minimaalset informatsiooni uurimistöö alustamiseks. Oli UFO, ja enam ei ole. Nende „faktide“ alusel saame praegu vaid öelda, et inimesed näevad küllalt sageli mitmesuguseid imelikke nähtusi ( optilisi, elektrilisi jne ), mille olemust ei osata seletada.
Enamasti on selle põhjuseks mitte niivõrd teadmiste puudulikkus ( mis on samuti võimalik ), kuivõrd nende nähtuste ebamäärane ja mitteprofessionaalne kirjeldamine tunnistajate poolt, kelle teadmised füüsika vallas on olnud üldjuhul kasinad. Pseudoteaduseks muudab aga ufoloogia see, et nende „faktide“ alusel püstitatakse mitmesuguseid, teaduse seisukohalt ebapädevaid teooriaid Maavälistest tsivilisatsioonidest pärit lennuaparaatide kohta.“
UFO-de uurimises ei seisne probleem teaduses, vaid probleem on teadlaste mõtteviisis. Teaduslik meetod seisneb selles, et mingi nähtuse teaduslikuks uurimiseks on vaja teha eksperimente. See tähendab seda, et seaduspärasusi on vaja tõestada katseliselt. Mingisugune uurimis-valdkond on siis teaduslik, kui sooritatakse eksperimente. Kuid paranormaalsete nähtuste olemasolu seab kahtluse alla teadusliku mõtteviisi paikapidavuses.
Mis siis saab, kui looduses esinevad sellised nähtused, mida ei saa eksperimentaalselt uurida. Teadlaste sõnul ongi siis tegemist pseudoteadusega. Kuid UFO-juhtumid viitavad väga tugevalt sellele, et tulnukad astuvad kontakti inimestega, kuid ei jäta üldsusele sellest mingeid füüsilisi jälgi. Sellest hoolimata on võimalik kontaktleritega suhelda ja saada infot maavälise elu kohta.
Nende nähtuste juures tulebki arvestada seda, et meie teadussüsteem on paraku vigane ja maavälised tsivilisatsioonid kasutavad ilmselt seda ära. Selle näitlikustamiseks teoretiseerime, et üks tavaline inimene leiutab ajamasina, kuid seda masinat ta teistele inimestele otseselt ei näita. Kui ta avaldab teistele oma saladuse ( et ta on ajarändur ), siis teised inimesed teda ei saa uskuda, sest selleks ei ole empiirilisi tõendeid. Kui aga ajarändur otsustab inimestele öelda kõik tulevase kuu aja jooksul toimuvad õiged ilma seisud, siis kuu aja möödudes hakataksegi uskuma, et inimene on ajarändur. Kuidas siis muidu ta nii hästi teab kuu aja jooksul toimunud ilma seise. Kuid sellest hoolimata ei ole siiski empiirilisi tõendeid sellest, et ta on ajarändur. Antud juhul saab ajaränduri olemasolusse ainult uskuda, mitte aga teaduslikult arvata. Täpselt samamoodi on ka paranormaalsete nähtuste ilmnemistega. Sisuliselt ei ole nende eksisteerimine võimatu ( nii nagu ei ole võimatu ajamasina leiutamine tavalise inimese poolt ), kuid nende olemasolu tõestamine on pigem „tahtlikult“ välditud – seda enamasti maaväliste jõudude poolt. Ülaltoodu on selle heaks näiteks. Inimene ju otsustas siiski mitte näidata teistele enda loodud ajamasinat. Ei ole võimatu, et üks lihtne inimene on suuteline leiutama ajamasina. Kuid kui seda otseselt ei nähta, siis loomulikult seda ka teaduslikult ei usuta ja seega ei aktsepteerita. Kuid nagu me nüüd nägime ei tee see nähtuse siiski olematuks.
„Teise näitena pseudoteadustest võiks tuua astroloogia, mis tegeleb tähtede ( ja planeetide ) näiva seisu järgi inimeste saatuse ennustamisega ( horoskoopidega ).“
Astroloogiaga Maailmataju aga ei tegele.
„Et eristada pseudoteadust teadusest, tuleb õppida teadusi, sh ka füüsikat, mis oma range loogilise järjekindlusega materiaalse maailma probleemide lahendamisel annab kindla aluse mõistmiseks, mis tegelikult vastab tõele ja mis mitte. Omades selget nüüdisaegset füüsikalist maailmapilti, võib hoopis lihtsamalt valida õige tee faktide ja sündmuste rägastikus, millega meil tuleb kokku puutuda.“
Teaduse loogilisest järjekindlusest ei saa juttu olla, kui teadus ei arvesta oma põhimõtete vigade või puudustega, mis oli lahti seletatud juba eespool. Teadusel on iseloom oma meetodid inimestele peale suruda arvestamata seejuures enda võimalike vigadega. Nii võib inimestele teadussüsteem ühiskonnas olla kohati isegi ahistava alatooniga.
Allikas: 12. klassi füüsika õpik lk. 161 - 163 ( „Füüsika gümnaasiumile III“, Ülo Ugaste, 2000 Avita )
Allikas: www.maailmataju.info
Fotod on võetud Pixabay-st ja TLÜ kodulehelt.
Märksõnad: teadus, usk, religioon, ülikool, ufo, professor, ajalugu, pseudoteadus.