„Surnuaiakultuuri“ võiks ära kaotada
Toimetaja: Marek-Lars Kruusen
Inimese surnukeha põletamist nimetatakse „kremeerimisprotsessiks“. Selle käigus juhitakse kõrgtemperatuurilised gaasivoolud tuhastamisahjude kambrisse, kus asub inimese surnukeha.
Tänapäeva krematooriumites kasutatakse ahjude kütusena vähem gaasi ( loodusliku või propaani ), kuid vahel ka elektrit. Kivisütt või koksi kasutati kuni 1960ndateni.
Praegused krematooriumite ahjud on enamasti automatiseeritud ja neid juhitakse mikroprotsessorite abil. Normaalne töötemperatuur saavutatakse näiteks siis, kui lukustub ahju tagurpidi uks.
Tänapäeva kalmistud võiksid olla üldse olemata. Kõik praegused kalmistud võiks üles kaevata ja säilinud surnukehad lihtsalt ära kremeerida. Haudade hooldamine ja surnuaias käimine on kiire elutempo juures aja kulutamine ja mõningatel juhtudel ka raha raiskamine. Lahkunuid saab mälestada ka ilma haudade olemasoluta, näiteks meenutades lahkunuga koosoldud vanu aegu või sirvida vanu fotosid.
See niiöelda „surnuaiakultuur“ on juba ammu iganenud ega sobi 21. sajandi maailmapilti. Haudade loomiskultuur lahkunud inimestele sai alguse juba inimkonna kiviajast. Usuti, et lahkunu korralik ja väärikas ära saatmine tagab tema hauataguse elu jätkumise paradiisis. Kuid tänapäeva UFO-käsitlused viitavad sellele, et inimese elu jätkub peale surma hoopis maavälises tsivilisatsioonis ja seda ebamaise keha vormina. Ainuüksi juba sellepärast on niiöelda „surnuaiakultuur“ üsna mõtetu nähtus meie kultuuris ja maailmapildis tervikuna.
Allikas: www.maailmataju.info
Märksõnad: lahkunu, surnu, koolnu, krematoorium.