Mida ütleb meile antroopsusprintsiip?
Toimetaja: Marek-Lars Kruusen
Maailma tekkimise ja selle olemuse üle on inimesed juurelnud juba väga pikka aega. Kvantteooria seletab maailma tekkimist just vaakumi spontaanse polarisatsioonina, kuid selle lihtsaks seletuseks on igapäevaterminites üsna raskesti teostatav. Ka teiste kvantfüüsikasse jäävate väljenditega on samad raskused. Kui aga väljandada seda kõige lihtsamal kujul, oleks see ilmselt aga järgmine: Universum tekkis äkki ja eimillestki, mis on täiesti normaalne, ehkki väga väikese tõenäosusega füüsikaline protsess.
1970. aastal mõtles välja Cambridge´i Ülikooli professor B. Carter järgmise printsiibi: Universumi ehitus ja areng on täpselt sellised, et seal saaks eksisteerida inimene ehk vaatleja. Selline printsiip, mida nimetatakse tänapäeval antroopsusprintsiibina, on kosmoloogide seas suur populaarsus veel tänapäevalgi. Alguses tundub olevat selline väide oma sisu poolest mitte seotud füüsikaga, mis võib viidata lausa „inimkesksele Universumile“. Kuid tegelikult lähtub selline printsiip faktist, et maapealse bioloogilise elu füüsikaline tolerants on samade parameetrite võimalike väärtustega võrreldes ääretult väike. Maapealse bioloogilise elu füüsikalise tolerantsi all mõeldakse füüsikaliste parameetrite lubatavate väärtuste vahemikku.
Elu piirkonna põhiparameetrid on piiratud vedela veega, valkude eksisteerimiseks sobiva temperatuuriga ning ioniseeriva kiirguse väga madala tasemega. Kuid tingimusi on tegelikult palju rohkem kui ainult kolm. Näiteks planeedi mass, atmosfääri rõhk ja selle koostis, Maa magnetväli jne. Selliste parameetrite käigus või töökorras hoidmist on vaja aga miljardite aastate jooksul. Selline võimalikkus on saanud teostuda just kosmoloogilise „seadusandlusega“. See tähendab seda, et kord juba käima lükatud Universum viib lõpuks ikkagi inimese tekkimiseni planeedil Maa.
Kuid sõna abil lõi Universumi aga Jumal-Looja. Sellest „pajatavad“ meile religioossed kosmoloogiad, mis on sisemiselt kooskõlalised ja lahendab olemise probleemid „sünni“ abil. Mõiste on olemas juba enne objekti, mille kohta see käib. See on üsna idealistlik lähenemisviis. Kuid võib samas öelda ka seda, et iga inimese jaoks „tekib“ maailm sünnimomendil ja „kaob“ koos inimese surmaga. Selline on aga juba pigem subjektiivne lähenemisviis antud probleemi lahendusele.
Kuid ümbritseva looduse tekkeloo aluseks võetakse ikkagi selline kosmoloogia, mida õpetab meile just füüsika. Selline „maailmavaade“ loob selle põhjal esemeid ja nähtusi kirjeldava loogilis-matemaatilise süsteemi ( füüsika ) ning püüab selle süsteemi abiga tungida olemise saladustesse. Mudelid, mis on juba eespool kirja pandud, ongi selle tulemuseks. Need on ära määratud füüsika seadustega ja neis sisalduvate parameetrite väärtustega.
Elu tekkeks vajalikud füüsika seadused ja konstandid peavad mudelis olema just sellised nagu need ka tegelikkuses olemas on. Maailm on täpselt selline, et seal saaks olla inimene. Seda väidabki meile antroopsusprintsiip. Paljud inimesed ei viitsigi seda lõpuni mõista. Mõned teadlased on isegi sellisel arvamusel, et selline antroopsusprintsiip on füüsika kui loodus-filosoofia tipp. Arvatakse seda, et inimene suudab tunnetada ainult iseennast – seega tunnetatakse enda kaudu ka loodust, sest inimene on ka ju looduse osa. Saadakse aru inimese tunnetusvõime piiratusest.
Antroopsusprintsiibile on võimalik anda ka tavapärasema seletuse. Oletame seda, et eksisteeris selline ürgsubstants, mis ei ole tühjus, kuid nimetame seda siiski vaakumiks. See on võimeline polariseeruma, tekitades niiviisi Universumeid. Kuid oletame seda, et need Universumid on oma füüsikaseaduste poolest väga erinevad. Oletame seda, et mõnes neis Universumites ei teki kunagi elu ja seega ka mõistust. Nii ongi osa neist Universumitest viljatud. Niimoodi need jäävadki seesmiselt tunnetamata – nende kohta ei looda mitte kunagi mingeid teooriaid.
Kuid oletame seda, et mõnes neis Universumites siiski tekib elu ja seega mingisugune mõistus, mis viib Universumi teooriate tekkeni. Sellised Universumid on viljakad. Kuid mõistus ei pea olema just sellise ajuga, mis funktsioneerib valkainetel. Sellised Universumid ja selle kohta käivad teooriad võivad olla väga erinevad meie Universumi omast. Kuid need Universumid ei ole meie tunnetusele kättesaadavad. See on kõikidel neil hüpoteetilistel Universumitel ühine omadus. Ainus Universum, mida me näeme-kuuleme, on meie enda oma. Ta on täpselt selline, et me teda näha saaksime. Kuid just ainult seda väidabki antroopsusprintsiip.
Allikas: www.maailmataju.info
Märksõnad: antroopsusprintsiip, Universum, elu, kosmos, inimene.