A3-teadlased ja filosoofid surmast

Mida arvavad surmalähedastest kogemustest filosoofid ja teadlased?

Toimetaja: Marek-Lars Kruusen
Läbi ajaloo on paljud mõtlejad arutanud selle üle, et kuidas on seotud omavahel keha ja vaim. Paljud nendest mõtlejatest on seda mõistatust pidanud ka maailma võtmeküsimuseks, mida ei ole võimalik kunagi lahendada. Kuid seda on siiski püütud teha ja need pakutud lahendused jagunevad kahte suurde liiki.
Näiteks üks neist liikidest käsitleb keha ja vaimu kahesusest ehk dualismist. Prantsuse filosoof René Descartes arvas, et füüsiliste kehade maailm ja inimese teadvus erinevad üksteisest täielikult. Näiteks füüsilised kehad hõlmavad alati mingisuguse ulatuse ruumis – nad võtavad ruumi, neil on mõõtmed. Neil on kindlad asukohad ruumis ja neid on võimalik jaotada osadeks. Kuid tema arvates ei hõlma inimese mõte ruumilist ulatust ja see ei koosne osadest. Mõttel ei ole oma asukohta ruumis. Sellepärast erinevadki omavahel füüsiliste kehade maailm ja inimese teadvus. Füüsiline maailm koosneb füüsilistest kehadest. Seetõttu on Descartesi arvates olemas kaks maailma: vaimumaailm ja füüsiliste kehade maailm.
Kuid teine lahendus keha ja vaimu ühtsuse probleemile leiavad tänapäeva teadlased ( psühholoogid ) seda, et teadvus tekib väga diferentseerunud närvisüsteemis, mis tekib eluslooduse teatud arengutasemel. Sellist seisukohta nimetatakse „füüsikaliseks monismiks“. Selle järgi ei eksisteeri mingit erilist vaimumaailma, vaid eksisteerivad tuntud ja seni veel avastamata füüsikalised, keemilised ja bioloogilised nähtused. Nüüdisaegse maailma teadlased peavad igasugust psüühilist avaldumisvormi ajus olevate närviprotsesside tulemuseks. Teadvus on aju seisund ja ei midagi enamat. Neid teadvuseseisundeid on olemas ka veel erinevaid liike. Teadvuse tekkimist närvisüsteemis ja selle olemust käsitlevad nii psühholoogia kui ka neuroloogia teadused. Füüsikaline monism eitab täielikult vaimumaailma eksisteerimist olles seega samasuguse vaatega, mis tänapäeva teaduslik maailmapilt. Väga paljud psühholoogid on veendunud keha ja vaimu ühtsusest. Seda veendumust kinnitavad erinevad aju uuringud, mida teostatakse erinevate nüüdismeetoditega.
Analüütilises vaimufilosoofias liigitatakse keha ja vaimu probleem suuresti kaheks. Need on monistlikud ja dualistlikud teooriad. Monistlikud teooriad tunnistavad ainult ühte poolt keha ja vaimu vahekorras, kuid seejuures dualistlikud teooriad pooldavad mõlemat väljavaadet. Monismi puhul on ka veel see, et seda võib olla väga radikaalselt või vähem.
Nüüdisaegne psühholoogia teadus on veendunud, et teadvus ja psüühika ei eksisteeri ilma ajuta. Sellest annab meile tunnistust näiteks T. Bachmanni ja R. Maruste õpik „Psühholoogia alused“.
Teadusmaailmas on üldtunnustatud väited selle kohta, et aju on psüühika materiaalne alus, psüühika on aju funktsioon ja füsioloogiline on esmane ning psüühiline sellest tulenev. Kuna füsioloogilise lõppemist ja psüühilise algamist tähistava selge piiri tõmbamine tänapäeva teaduse taseme juures ei ole võimalik, siis esineb nii füüsilise ja psüühilise samastamist kui ka nende kunstlikku lahutamist.
Kuid meditsiinis on olemas sellised nähtused, mis lükkavad ümber arusaamad, et teadvus ( psüühika ) ei saa eksisteerida ilma ajuta. Selliseid nähtusi, mida nimetatakse surmalähedasteks kogemusteks, hakataksegi järgnevas teoses lähemalt uurima:
https://tehnoloogiasait.info/near-death-experiences/
Märksõnad: surm, teadvus, meditsiin, kehast väljumine, psühholoogia, bioloogia, füüsika.

© 2022 UNIVISIOON Käesolev veebileht on Maailmataju ametlik uudiste veebisait.